Lugu esimene.
Meie (Kaspar, Allar ja Matti) teekond Austraaliasse MK I etapile algas 26.veebruaril, kui startisime Pärnust Riiga, et alustada lendu Riia-Frankfurt-Sydney, kaasas aerud ja pagas (igal 23kg). Saatnud Fredi koduteele hakkasime lennule registreerima. Kui asi jõudis aerudeni, siis ehmatas meid esiteks hind, millega meie aerud oleks jõudnud Frankfurti (iga kilo 15 EUR + eripikkus) kokku 200 EUR. Kuna tegemist oli väikese lennukiga, siis meie aerud lennukisse ei mahtunud (maks pikkus 240 cm) ja aerud tuli jätta lennujaama kuni Fred alustatud koduteelt tagasi jõuab. Kui olime saanud kokkuleppe ühe ametnikuga, et valvab aere kuni Fredi tulekuni, (sest meie pidime minema lennule) tekkis järgmine probleem sellega, et midagi ei tohi turvalisuse kaalutlustel jätta lennujaama. Kui olime edukalt lõpetanud läbirääkimised lennujaama turvaülemaga, siis jõudsime napilt lennukile ja hiljem kuulsime et aerud olid ka Fredini jõudnud. Esimene lend möödus edukalt ja ees ootas veel 20 tundi õhulendu. Õnneks oli ette nähtud kahetunnine peatus Singapuris. Sydneys maandusime 6.40 (eesti 21.40) ja hommikul oli õhusooja 29 kraadi. Vastas olid meil korraldajad kahe autoga (teine aerude ja pagasi jaoks) ja sõidutasid meid elamiskohta. Esimesed neli päeva oleme kesklinnas Eesti konsuli (kes on minu väga hea tuttava tütar) korteris ja siis kolime treeningkoha lähedal (25 km keskusest) kahe magamistoaga korterisse. Kuna tegemist on tuntava ajavahega, siis sisustasime kohe oma päeva, et mitte silma kinni panna. Asjad ära pandud ja seniks kui meie võõrustaja Triinu ei olnud seotud töökohustustega läksime linna, et muretseda nädalakaart transpordile, millega saaks treeningpaika ja ka linnas liikuda. Siis väike hommikueine ja Triinut ootasid ees töökohustused ning meie suundusime randa, sest paadid konteineriga saabuvad alles reedel. Ka rannast oli meil (tegelikult Kasparil) eest võtta võõrustaja Eleri (Pärnust), kes organiseeris surfamise. Elamisse jõudes oli kell juba 18.30 ja siis ootas ees külastus Eesti majja (neljapäevane üritus). Sisenedes vaatas teadetahvlilt vastu artikkel „Eesti neljane jäi neljandaks“ (koos fotoga Londoni päevilt), mis andis märku et eestlaste tegemised lähevad korda. Meeldiv oli vaadata kuidas siin sündinud eesti lapsed eesti keelt valdavad ja kui palju sel tavalisel päeval (mitte pühade aeg) rahvast kohal käis. See oli kahjuks ka selline päev kus kohalik eesti meeskoor lõpetas oma tegevuse (80 aastat), laulmise, kuid kooskäimine jätkub. Kohal oli ka hiljuti Austraaliasse tulnuid ja nii nagu „ikka“ Kaspari naabritüdruk Viljandist. Tegime ka kohaliku õhtusöögi jätsime tänud külalisteraamatusse ja sammusime koduteele. Ilm oli aga muutunud sajuseks ja temperatuur oli kõigest 22 kraadi. Koju jõudes oli kell 23 ja me olime suutnud terve päeva ärkvel olla. Pilk meilidele ja sõna otseses mõttes kukkusime voodisse. Reede hommik saabus meile kell 10, kui silmad avanesid. Kerge hommikueine koos lõõgastumisega ja treening jõusaalis, mis asub meie elamise allkorrusel. Treening veel aga jäi ära, sest tollitöötajat, kes avab konteinerid ei saadud. Mõneti oli see võib-olla hea, sest ega keha ei olnud veel kohanenud eilsest „šokist“, pikk magamatus. Lõunasöök, jalutuskäik ja õhtu ongi käes ning esimesed kaks päeva märkamatult läinud. Ilm püsib aga vihmane ja seda lubab ka nädalavahetuseks. Järgmised uudised järgmisel nädalal.
Matti
