Teine lugu
Nädala alguseks kolisime võistluspaiga lähedusse Penrith`i. Meie motell asub sõudebaasist, kus algul treenime 390 m kaugusel ja siia jääme kuni 20. märtsini, kui kolime teise hotelli, mis on võistlusteks broneeritud. Võistluskoht ise asub aga 4 km kaugusel (koht, kus peeti Sydney OM regatt) hotellist. Hetkel treenime jõel, mis meenutab Pärnu jõge, kuid kaldad on kõrgemad ja vool on selline nagu Tartus. Kui vastuvoolu sõuame 2000 m režiimil 7.26, siis alla voolu kulub selleks 6.58. Ennem aga kui saime sõudma, tuli meil leida aerud ja concept aerudega ei ole lihtne, sest enamus, kui mitte kõik sõuavad crokker`itega. Lõpuks kuuri nurgast leiti aerud, küll vähe päevi näinud, kuid sõuda saab. Treenida tuleb kas vara hommikul või hilja õhtul, sest päevakuumus, ja eriti päike, ei lase rahulikult toimetada. Treeningule ilma päikesevastase kreemita ei ole võimalik minna, sest 15 minutiga oled lihtsalt kõrbenud, nii intensiivne on päike. Kohalikud on väga vastutulelikud ja abivalmis ja kõik probleemid saavad lahenduse, vahel küll väikese viivitusega. Jõgi, millel sõuame, on võimalik ühes suunas 15 km sõuda, meil nii pikki otsi plaanis ei ole. Nädalavahetustel tuleb aga piirduda kahe silla vahel (meenutab Pärnut) sõitmisega, sest ülevalpool on skuutreid, kaatreid ja veesuusatajaid täis. Koos meiega harjutab siin koreakaid, Hong-Kongi, Zimbabe, Portugali ja Prantsuse sõudjaid. Lähipäevil tuleb Uus-Meremaa koondis, kelle paaditreiler ja treiler treenerite kaatritega ootevalmis. Õnneks ei tegele me ainult treenimisega ja vaba aja sisustamisel on abiks kohalik eestlaste tutvuskond ja samuti Nepeani klubi vabatahtlikud (aktivistid/lapsevanemad). Nii oli mõned päevad tagasi meil väljasõit kohalikku loodusparki (Sinimägedesse), kus lootsime näha känguruid, kuid paaritunnine ringkäik, ka autoga sõit, ei viinud meid ühegi isendiga kahjuks kokku. Kohtasime ainult üht ligi paari meetrist sisalikulist, kes aga pages inimesi nähes puu otsa. Päev lõppes soliidse õhtu-söögiga ühe klubi aktivisti (Mark Madden) kodus. Kaks perepoega sõuavad ja vanem neist 17 aasta-ne, selleks et olla maa meistrivõistlustel edukas, käib Sydney`s koondpaatkonnas ühistreeningutel. Selleks tuleb tal tõusta ennem nelja, et alustada teed Sydney`sse, teha seal treening ja jõuda koju tagasi, et olla 7.20 koolibussil. Kohalik (Nepeani klubi, kelle liige ta on) asub nende kodust 7-8 min sõidu kaugusel aga Sydney klubisse sõiduks kulub tund. Seda ei jõua teha muidugi aastaringselt ja päevast päeva (meelde tulid kohe treeningud Laos-Räägliga) aga väga head tulemused ei tulegi kergelt. Peale veetreeningute oleme ka paaril korral jõusaali kasutanud, kus kümnekonna minuti pärast oled läbimärg, sest õhk lihtsalt ei liigu (liigutatakse harkjalal ventilaatoriga) ja kuidagi kodune tunne tekkis kui üle kümne inimese meie jõusaalis rassib. Läbi on aetud küllaltki väikeste treeningvahenditega, moes on aga sõudmine conceptidel, mis on asetatud slaididele. Tõmme vastu lauda oli aga väga omapärane, sest ühtegi reguleeringut ei olnud võimalik teha, sest kõik oli keevitatud ja meile kõrgus selline, et käed täiesti kõverad (ainult lastele). Kui treeningtingimused olid võrreldavad meie omadega, siis klubi põhihoone oma restorani mitme saaliga oli võimas. Seal korraldati seminare, pidusid ja oli igapäevaselt söömise ja kokkusaamise kohaks. Aeg aga lendab ja selle kirjatüki ilmumise ajaks on kahesel esimene sõit Austraalia lahtistel meistrivõistlustel tehtud ja järgised peatükid siis sellest.
Matti